Uudised

Veebruari teisel nädalal tähistatakse teemapäeva "Naised teaduses", mis on pühendatud naisteadlaste tunnustamisele ja nende panuse esiletõstmisele teadusmaailmas.

Sel puhul intervjueerisime Kaire Loiti, Eesti Maaülikooli teadlast, kelle uurimistöö keskendub täppis-taimekaitse meetodite arendamisele ja taimepatogeenide biotõrjele. Kaire uurimisvaldkonnad, nagu mükoviirused ja nende mõju taimehaigustele, pakuvad uusi lahendusi, mis aitavad tagada toidujulgeolekut ja keskkonnahoidu. Lisaks teadusuuringutele panustab Kaire ka globaalsesse teaduskoostöösse.

Kaire tõdeb, et teda inspireerib teaduses pidev avastamisrõõm ning teaduslike küsimuste lahendamine, mis aitavad lahendada reaalse maailma probleeme. Ta usub, et koostöö teadlaste vahel on teaduse edendamise ja globaalsete väljakutsete lahendamise võtmeküsimus.

Milline on sinu uurimistöö põhifookus ja miks see teema sind köidab?

Minu uurimistöö keskendub põllukultuuride haigustekitajate biotõrjele ning säästvate täppis-taimekaitsemeetmete arendamisele. Lähtun uuematest teaduslikest lähenemistest ja meetoditest, mis tulevikus võivad leida laiemat rakendust. Põhifookuses on taimepatogeenide eluvõime ja leviku mehhanismid muutuvas kliimakeskkonnas.

Viimasel ajal olen keskendunud mükoviiruste uurimisele. Analüüsime, kas Eestis esinevad kartuli patogeenide populatsioonid sisaldavad viiruseid, mis võivad kahjustada taimekooseksisteerivaid seeni, ning millised taimeviirused kartulitaimedes esinevad. Samuti uurime, kas kasulikud seened, mis elavad koos taimedega, sisaldavad neid mõjutavaid viiruseid. Kuna mullas eluvõime säilitavad seened ja seenetaolised organismid (sh patogeenid) võivad olla nakatunud mükoviirustega, mis muudavad nad vähem elujõuliseks, võib mükoviiruste kasutamine olla üheks võimalikuks lahenduseks taimehaiguste biotõrje tehnoloogiate arendamisel.

Taimehaiguste tõrje on kriitilise tähtsusega nii toidujulgeoleku kui ka kestliku põllumajanduse jaoks. Muutuv kliima ja kasvav globaalne kaubandus toovad kaasa uusi väljakutseid, mis nõuavad innovaatilisi ja keskkonnasõbralikke lahendusi.

See teema köidab mind, kuna kiiresti muutuv keskkond ja paljud uurimata aspektid toovad pidevalt esile uusi teadusküsimusi. Nendele vastuste leidmine on põnev ja oluline. Minu eesmärk on arendada teaduspõhiseid ja praktilisi meetodeid, mis aitaksid haigustekitajate tõrjel ning suurendaksid taimekasvatuse jätkusuutlikkust. Samuti pean oluliseks fütopatoloogia uurimissuuna tähtsustamist ja rahvusvahelise koostöö edendamist, et tugevdada Eesti teaduse nähtavust rahvusvahelistes projektides.

Kuidas leidsid oma tee teadusmaailma?

Pärast aianduse eriala lõpetamist Eesti Maaülikoolis jäi minu side ülikooliga alles. Olin erialapraktika juhendajana kontaktis tudengitega ning suhtlesin erinevatel teadus- ja õpiküsimustel prof. Kadri Karpiga. Mind tõmbas miski ikka ülikooli tagasi. Prof. Kadri Karp oli sellest teadlik ning just tema kutsus mind siia tagasi.

Otsustasin, et pean enda jaoks enamat avastama. Irooniline on aga see, et vahetult enne ülikooli naasmist olin tunnistajaks karantiinse taimekahjustaja leiule, mille tagajärjel hävitati tuhandeid istikuid. See juhtum tõstatas mitmeid küsimusi nii taimekahjustajate tuvastamise metoodikate kui ka haigustekitajate levikumehhanismide kohta. See sundis mind sügavamalt mõtlema ja otsima teaduslikke vastuseid.

Mis aspektid teaduses sind enim inspireerivad ja motiveerivad?

Mind innustab avastamisrõõm ja soov leida vastuseid lahendamata küsimustele. Teadus areneb pidevalt ning mulle meeldib selles protsessis kaasa lüüa. Kõige enam motiveerib mind teaduslike teadmiste rakendamine praktiliste probleemide lahendamiseks. Näiteks aitab minu töö välja töötada kestlikke haigustõrjemeetodeid ja tuvastada Eestis levivaid taimekahjustajaid. See panustab otseselt põllumajandusse ja toidujulgeolekusse.

Katkematu õppimisprotsess hoiab mind tegusana – alati kerkivad esile uued väljakutsed, mis vajavad lahendusi. Väga oluline on ka koostöö. Usun, et eri valdkondade ekspertidega töötamine ja globaalsesse teaduskogukonda panustamine on väikese riigi, nagu Eesti, edu võti. Teadmiste jagamine ja ühiselt uute arusaamade loomine aitavad teadusmaailmas silma paista.

Millised on olnud suurimad väljakutsed, millega oled oma karjääris naisena teaduses silmitsi seisnud, ja kuidas sa nendega toime tulid?

Üks suurimaid väljakutseid, millega olen naisena teaduses kokku puutunud, on olnud endale ja teistele tõestamine, et tegin õige valiku. Algusaastatel olid takistuseks keeleoskus ja erialaste teadmiste puudumine molekulaarbioloogias, mis tekitasid ebakindlust. Teaduses edu saavutamiseks tuleb pidevalt pingutada, sest unistused ei täitu iseenesest. Mind on edasi viinud tugev sisemine motivatsioon, mis on aidanud kõik raskused ületada.

Pärast doktorikraadi kaitsmist tuli taas end tõestada. Laste ja pere olemasolu toob sageli kaasa eelarvamusi – arvatakse, et järeldoktorantuuri suunduvad peamiselt noored teadlased, kellel pole perekondlikke kohustusi. Paljud minu ümber olid veendunud, et naisena, kellel on pere, ma seda sammu ei astu.

Tagantjärele saan öelda, et kuigi eemaloleku periood oli keeruline, oli see üks parimaid otsuseid, mida olen teinud. Järeldoktorantuur muutis minu karjääri oluliselt – omandasin uusi teadmisi, sain enesekindlust, lõin väärtuslikke kontakte ning mulle avanesid võimalused rahvusvahelistes koostööprojektides osalemiseks. Näiteks olin kaasatud kahte Euroopa Horisondi projekti, mis mõlemad said positiivse rahastusotsuse.

Minu kogemus näitab, et naisena teaduses võib teekond olla keeruline, kuid see ei tähenda, et unistusi ei saa ellu viia. Kui on sisemine soov ja kindel siht, on võimalik ületada kõik takistused ning saavutada edu nii teaduses kui ka isiklikus elus.

Milliseid samme pead oluliseks astuda, et julgustada rohkem naisi ja tüdrukuid teadusega tegelema?

Naisi on teadusega tegelema julgustada oluliselt lihtsam kui mehi, kuid suurem küsimus on see, mis saab doktorikraadiga inimestest pärast kraadi kaitsmist. Soostereotüübid ja sooline palgalõhe ei ole kahjuks endiselt kadunud. Oluline on luua teaduslik keskkond, kus naised tunnevad end väärtustatuna ja võrdsena meestega. Vaid nii saavad nad teadlaskarjääris edasi liikuda võrdselt. Selleks tuleks suurendada teadlikkust soolistest barjääridest, pakkuda rohkem naistele suunatud mentorlusprogramme ning tagada võrdsemad karjäärivõimalused, et teadusmaailm oleks kaasavam ja toetavam.

Kas oskad tuua näiteid naisteadlastest, kes on sind inspireerinud?

Eestist, täpsemalt meie taimetervise õppetoolist, on mulle eeskujuks prof. Eve Veromann, kelle töökus ja sihikindlus on toonud edu teadusprojektide taotlemisel. Ta on inspireeriv nii professionaalses kui ka isiklikus plaanis. Lisaks teadussaavutustele paistab ta silma toetava hoiakuga, mis ulatub kaugemale kui vaid tema enda töörühm – ta loob motiveeriva ja innustava keskkonna ka teistele.

Meie naaberriigist Soomest on mind inspireerinud minu järeldoktorantuuri juhendaja prof. Eeva Vainio – silmapaistev teadlane, suurepärane juhendaja ja kolleeg. Tema puhul imetlen eriti oskust leida tasakaal teadustöö ja isikliku elu vahel, ühendades need sujuvalt ja loomulikult.

Milline on sinu sõnum noortele naistele, kes kaaluvad karjääri teaduses?

Minu sõnum noortele naistele, kes kaaluvad teadlaskarjääri, on lihtne - usu endasse ja ära lase takistustel end heidutada. Teadus vajab uudishimulikke ja sihikindlaid mõtlejaid ning just sinu panus võib viia uute avastuste ja lahendusteni. Edu teaduses ei sõltu soost, vaid kirest, töökusest ja julgusest astuda tundmatusse. Ole enesekindel ja ära karda eksida – iga samm on osa õppimisest ja arengust.