Uudised

11. veebruaril kaitsti Eesti Maaülikoolis doktoritöö, mis keskendub mesindusele. Sigmar Naudi filosoofiadoktori väitekirjas „Factors affecting beekeeping sustainability: pathogen spread, diagnostics and queen breeding" („Jätkusuutlikku mesindust mõjutavad tegurid: patogeenide levik ja diagnostika, mesilasemade aretus") jõuti järeldusele, et mesinduse jätkusuutlikkus sõltub pestitsiidide ja muude keskkonnaohtude mõistmisest.

Tolmeldajate vähenemine on ülemaailmne probleem, mille peamisteks põhjusteks on haigused, parasiidid, kehv toit, pestitsiidid, elupaikade kadu ja kliimamuutused. Meemesilane (Apis mellifera Linnaeus) on oluline tolmeldaja, kes aitab säilitada ökosüsteemi tasakaalu ja tagada toidujulgeoleku. Kuigi majandatavate mesilasperede arv on viimastel aastakümnetel kasvanud, seisavad mesinikud jätkuvalt silmitsi mitmesuguste väljakutsetega, sealhulgas haiguste leviku, pestitsiidide mõju ja mesilaste terviseprobleemidega.

Doktoritöö keskendus mitmete nende ohtude tuvastamisele, uurides peamisi mesilashaigusi, saasteainete mõju ning nende tegurite koostoimeid. Samuti töötati välja võimalikke kaitsemeetodeid. Töö käigus hinnati nosemoosi põhjustavate patogeensete pisieoseliste Nosema apis ja N. ceranae levikut Eesti ja Läti mesilates.

Tulemused näitasid, et jahedama kliimaga piirkondades hakkab sellel sajandil meemesilastelt avastatud pisieoseline N. ceranae välja tõrjuma N. apis liiki, mis võib kaasa tuua muutusi haiguse iseloomus, levikus ja tõrjeviisides. Samuti leiti, et mõlema patogeeni samaaegne esinemine mesilas suurendab nakatumise taset, viidates sünergeetilisele koostoimele.

Ameerika haudmemädanikku põhjustava patogeeni Paenibacillus larvae uuring tõi esile haiguse varjatud olemuse ning selle leviku sõltuvuse mesilaste tihedusest ja kliimatingimustest. Haiguse varajaseks avastamiseks osutus tõhusaks qPCR-tehnoloogia, mis aitab vähendada haigestumise raskust ja ulatust. Mesinduse jätkusuutlikkuse tagamiseks on oluline, et mesilasemad oleksid terved ja nende areng ei oleks häiritud.

Uuringud fungitsiidi toimeaine tebukonasooli mõju kohta näitasid, et kuigi aine koguneb mesilasvahasse, on selle edasikandumine tarusüsteemi teistele maatriksitele, sealhulgas toitepiimale ja arenevatele mesilastele, minimaalne. See viitab tarusisesele nn barjäärisüsteemile, mis piirab saasteainetega võimalikku kokkupuudet.

Saasteainete tarusisest liikumist ja nende pikaajalist mõju tuleb jätkuvalt uurida. Lisaks analüüsiti Nosema liikide mõju mesilasemadele. Selgus, et nakatunud toitepiim põhjustas mesilasemade arenguhäireid vaid minimaalsel määral. Patogeenide mõju mesilaspere erinevatele liikmetele tuleb edaspidistes uuringutes põhjalikumalt analüüsida.

Kokkuvõttes järeldub doktoritööst, et mesinduse jätkusuutlikkus sõltub haiguste varajasest diagnoosimisest ja tõhusast tõrjest ning pestitsiidide ja muude keskkonnaohtude mõistmisest.

Sigmar Naudi kaitses oma doktoritöö 11. veebruaril kell 9.15 Eesti Maaülikoolis aadressil F. R. Kreutzwaldi 5, ruumis D239. Doktoritöö juhendajad olid professor Marika Mänd ja kaasprofessor Reet Karise, oponent oli doktor Jozef van der Steen (Consultant at Alveus AB Consultancy, Holland). Dissertatsiooniga saab tutvuda Eesti Maaülikooli digitaalarhiivis DSpace.